Kevadised ja mahlakuised tervitused!

 Kevadised tervitused.

Kunagi lapsepõlvest mäletan, et pühspäeviti-esmaspäeviti oli meite pool toiduroaks vahel nädala ringvaade. 

Nõnna kutsusid esivanemad läbilõikelist toiduvalikut siis sellest, mida külmikus ja tavalises kapis mööduvast nädalast järele oli jäänud ja mida siis kas ühes pajas kokkusegatult või ka mitmel taldrikul eraldi viilude ja juppidena söömalauas serveeriti.

Nädala ringvaateid või ehk ka paarinädalasi ülevaateid sisuliste sündmuste sagedase puudumise tõttu, otsustasin hakata kirjapildis kokku segama ka mina. 

Panen need ringvaated siis edaspidi ka siia lehele ja teilegi tutvumiseks.

Lisaks juba kirjeldet ringvaatelist suppi meenutavale söögikorrale lisaks, tegin just taolise ringvaate ka minu arvemasinaisse ilmuvatest uudistest või vähemalt nende uudiste pealkirjadest. 

Seda viimast just eelkõige seetõttu, et kui igasugu tasulisi uudised tellima hakata või kusagil saitidel upgradeerima oma liikmelisust hakata, kuluks sellele kõigele kokku kaugelt enam, kui minutaolise valjaspool ühiskonnasüsteemi elutseva inimolendi sissetulekud kokkugi annaksid.

Samuti on eelnevad ja ka teistelt tuttvatelt inimestelt pärinevad kogemused ilmselgelt näidanud, et pealkirjast meie pealevoolumeedias kaugemale polegi sageli mõtet lugeda, sest edaspidine kas lihtsalt ei vasta enam oealkirjale või on siis tegemist taaskordse ühiskondliku tingitud hädaldamise ja femiinse soiu või lihtsalt teatud peavooluliselt ehk siis raha eest tellitult kokku kirjutatud  propagandapläraga. 

Seetõttu ei tunne ma end sarnaselt oma tuttavatega kuigi tõugatuna ega jäätuna, et need artiklid sageli lugemata jäävad. 

Sellele kulunud rahal ja eriti ajal on kindlasti palju etemaid ja sisukamaid rakendusvõimalusi.  

Üks taolistest võimalustest on ka näiteks isiklike mõtete ja nägemuste paberil või arvutiklahvidel väljendamine.

Vahetult enne näpuga nuppude puudutamise algust sain aga lugeda teadaannet, et laste enesetappude ja suisa kollektiivsete enesetappude arv aga aina suureneb ja kiireneb...Seda eriti just öisel aal ja miskipärast just enam tolles edukamas ühiskonnaotsas, nagu seda otsa ja kihti nimetama on peavoolus hakatud. 

Mulle jääb see edu mõiste kasutamine küll endiselt nagu mõistetmatuks selles kontekstis, kuid heakene küll. Ei hakka jälle...võidab ju teatavasti see, kel on surres kõige rohkem asju ja raha või kõige vingem karjäär ühiskonnas. 

Mida võidetakse ja kelle arvelt või millise hinnaga, sellest ma täna rääkima ei hakka, sest seda on juba väga palju tehtud ja seeetõttu ma seda teha rohkem ei tahaks. 

Ilmselt ei tahaks suurem osa ka erinevatel põhjustel seda lugeda.

Aga tagasi tulles laste enesetappude juurde, siis looduse poolt vaatlejana ei näe ma selles “arenevas” protsessis  siiski midagi kummalist või üllatuslikku, sest see on taaskord vaid kogu laguneva, tegelikult juba otsast roiskuva ühiskonnasüsteemi paratamatu kõrvalnähe. 

Nimelt kui üha enam hakkavad just lapsed kandma vaimset kohustust hoida üleval seda järjest kiiremini sisemiselt lagunevat monstrumit, siis ei ole midagi imestada, et neil lihtsalt energia otsa saab ja nad sellise orjarakendi ees ja all alla annavad ja murduvad. 

Lapsi ja noori on küll see süsteem selle algusest alates magusate suutäitena tarvitanud ja just noire inimese energiale ja kogenematusele ning teadmatusele kogu oma parasiitstruktuuri ehitanud, kuid kuna loodus nüüd üha enam oma kraane kinni keerab ja tarkvara tagasi kutsub, siis selline näljase ja nurkaaetud nõrkeva eluka fenomen ainult ja üha suureneb. 

Seda muidugi siis seniks, kuniks noid toiduks tarvitavaid ja toiduks kõlbulikke ehk vähegi eluterveid lapsi veel jätkub ning võtta on. 

Nende laste või ühiskonna keeles areneva inimressursi osakaal aga väheneb võrdeliselt süsteemi hulluste ja väärakuste kasvuga ja on taaskord pöördvõrdeline selle kupatuse üldise allakäigu ja vaimse ning evolutsioonilise taandarenguga. 

Aga jätame praegu siiski lapsed, sest just nemad on ju ka selle ühiskonna tulevik... ning mõni üksik neist ehk ka looduse ja uue ühiskonna ja tõepoolest tulevik. 

See kõlab eriti võimsalt ja tähenduslikult just praegu, mil nende laste rolliks saabki üha enam olla toiduks sellele üha kiiremini “arenevale ja muutuvale” ühiskonnale!

Silma alla on jäänud ka mede teismelist tütarlast meenutava peaministrinna tujutsused ja tembutused, millel riigijuhtimisega selle minule mõistetavas tähenduses midagi ühist küll olla siiski kuidagi ei saa.

Ilmselt paljude meelest ei saa, sest ka taolusi kirjatükke tuleb üha enam ja oleme ausad - seda õigustatult ja mitte ainult selle vaakuva süsteemi sisestest poliit- ja muudest heitlustest tulenevalt. 

Asi on ikka hull küll, kuid nagu juba teada saime, siis just täpselt nii hull kui see olla saab ja olema peab selles situatsioonis. Keegi lordihärra ju olla kunagi öelnud, et olukord on ainult vaenu peatamine.

Lisaks optimistina usun ja olen suisa veendunud, et hullemaks saab alati minna.

Kahtlemata võib see ühiskonnas nii olla ja niiviisi on see ka näiteks laste ja üldse enesetappudega selles ühiskonnas, mis on siis vastavalt väljasuremise peatamine ja poliitpalaganiga, mis on täna tegelikkuse peatamine. 

Varemalt on neud rolli kandnud peamiselt usupalaganid ja sellest tingitud enese piiramised. 

Poliitikat võiks nimetada religiooni kõrval ka suurimaks vandenõuks inimkonna arengu ja evolutsiooni vastu. Just vandenõupraktikaks. 

Aga heakene küll. 

Kui lapsed teevad juba hommikuti aknaklaasil päädide ja phoonide kahemõõtmelitelt ekraanidelt tuttavaid kahesõrmeliigutusi selleks, et ema või isa ei kaugeneks nende aknaekraanil ja sealt päriselt ära ei kaoks...siis on see märgiks just kõigest sellest, millest ma taaskord siin kirjutan ja mida taaskord paljud ka lugeda taaskord ei taha. 

Vaktsinismist, koronismist, maskitööstusest või klimatismist ja ma sel korral kritseldama siia ei hakkagi, sest midagi enneolematult uhhuuvitavat nendes poliitilistes trendi- ja religioonidistsipliinides hetkel toimumas ei ole.

Kevad tuleb aga ka sel aastal vääramatult, viirused ja isegi koroona taas taganevad mõneks ajaks ning ilmselt isegi sui ja rannailmad ei jää tulemata. 

Tõsi, nüüd ja edaspidi ilmselt kuulub ka mask moeka riietuse ja trendika rannarõivistu juurde, kuid teatavasti inimühiskond ju areneb ning mood ja aeg muutuvad!

Aga lõpetuseks siiski ka midagi magusamat ja nimelt seda, et kevade on hakanud ka siia põhjamaale sisse murdma ning lisaks linnulaulule ja esimestele lumikellukstele saab juba mõnda aega ka magusat vahtramahla mekkida. 

Seda muidugi juhul, kui teada, mis ja milline on vaher, seda just ilma lehtedeta ja mida peab selleks kolmemõõtmeliselt ja reaalselt tegema, et seda mahla sealt vahtrast ka oma joogianumasse saada ja seda kõike muidugi veel nii, et ka vahtrapuu selle tegevuse tagajärjel ära ei kuivaks ning edaspidigi oma magusat nestet teiega saaks jagada.

 Kena kevade saabumist!