Tere taas.
Kirjutamisele ajendab mind peamiselt ikkagi olukord ja selle muutumine.
Muutusi aga praegune ajajärk - taaskordne ragnaröki ehk vaimse sõja aeg tulvil.
Pea iga päev toob ju uusi sündmusi, mida eile veel keegi või vähemalt enamik ei oleks oodanud.
Elame ajajärgul, mil meil või vähemalt mõningail meist, neil, kel on inimlikkus, teadlikkus ja taip, on võimalus seda suurepärast praeguse tsivilisatsiooni algavat katastroofi esireast pealt vaadata...
Siiani on aegkonda iseloomustanud peamiselt olukord, kus võimul ja saamal on olnud tegelaskond, kes peaks viibima kas kasvatusasutustes ja sunnitöölaagrites, sest töö teeb ehk õigemini muudab teatavasti vabaks - sõna sõnalt - või siis vastasel juhul kohe hukatama või siis teisel juhul viibima kinnistes raviasutustes või ühiskonda lubatuna seal vähemalt piiratud teo- ja tegutsemisvõimalustega läbi ajama, sest kui puudub vastutsvõime, osadusvõime ja soov areneda ning ise oma vajadused rahuldada, siis ei saa loomulikult juttu olla ka mingisugusestki teiste mõjutamisest, ühishüvede kasutamisest või ammugi kellegi juhtimisest ja valitsemisest.
Muidugi on selline käsitlus ehk tavatu ja väga vähe levinud, sest kuulun ja esindan ise just seda kolmandat osapoolt ehk algloojaid või vabat inimest, kellest siis orjade ja orjapidajate kõrval allpool ka juttu tuleb ja keda võrreldes esimese kahe kategooriaga ka üli vähe olemas on...
Tänaseks ja praeguseks oleme aga jõudnud parasiitaegkonna viimasesse ajajärku ehk dekadentsi - olukorda, kus siis ühed enam ei taha ja teised ei saa vanal moel jätkata.
Eelmine ajajärk või ka järgud on välja loetavad objektiivsest ajaloost ja ajalooteadusest ning viimane neist algas ju mäletatavasti ühiskondlikus mõistes 1917aastal. Looduse ehk tegelikkuse vaatevinklist saab seda nimetada uusima aja kõrval ka tõe-eelseks ajaks ja see algas juba 18-sajandi paiku.
Alates N- Liidu lagunemisest aga oleme sisenenud tõe-järgsesse aega.
Nimetused kirjeldavad sündmusi just sellises järjestuses ja tähenduses, millstes need ilmnevad ja seisnevad.
Kui tõe-eelses ajas hakkas süsteem juba vaikselt lagunema ja nõrgenema alates pärisorjuse kadumisest 18-l sajandil, Prantsuse revolutsioonist jmt, näiteks kaasaegse vabamüürluse, marksismi ja sionismi tekkimine, kuni siis tänaste sündmusteni nagu islami pealetung Euroopale, pagulus ja inimkaubandus, koroona või koronism kui selline või ka antifa-revolutsioon ja üldine vasakpopulismi ja uusmarksismi pealetung selle eel, käigus ja järel...
Tõe-järgset ajastut on ilmestanud taolised kultuurilised ja poliitilised ilmingud nagu kultuurmarksism, futurism, liberaalne demokraatia või globalism ehk kui varemalt oli raskuskese suunatud vaimse tasandi ohjamisele ja purustamisele kiriku ja religiionidega, siis selle saavutamise järel liikus raskuskese juba inimeste intelligentsi ohjamisele ja purustamisele küll läbi poliitika kui ka massimeedia.
Neile on muidugi sekundeerinud ka tahete ja instinktide moonadamine ja kontroll läbi hirmurežiimide ja sõdade ja teadvuse ja fantaasiamaaimate ohjamise ja purustamise läbi rahatööstuse ja pseudoteaduste ja pseudokultuuride massilise projekteerimise...
Puändina on neile peale ehitatud ja seda just läbi käsitletud ajaloosündmuste abil inimalateadvusse ja kollektiiv ehk egregoriaalteadvusse ehitatud kunstlikud veapunktid, mis siis juba fraktaalselt paljunedes on tänaseks hõivanud märkimisväärse osa inimteadvusest.
Nendeks nähtusteks on siis vagurlus, võltsalandlikkus, orjameelsus, alaväärsuskompleks, süütunne, häbitunne, sammatustunne, hirm ja kartused aga ka nende vastandid nagu monumentaalne enesetähtsus ja enesekesksus, osaduse ehk empaatia kadumine, hulljulgus, ülbus ja üleolukutunne, süüdimatus, vastutustunde kadumine, mentaalne lühinägelikkus, ebaloogilisus, tähelepanematus, mälu lünklikkus ja vähenemine ning muidugi ka analüüsi- ja seostusvõime, võrdlemisoskuse ja igasuguse kujutlusvõime ja loovuse järk-järguline kadumine.
Tõe-järgses ajastus, peale sotsiaalseid ja poliitilisi, finantsistlikke ja religioosseid kataklüsme, mis kestavad veel ilmselt mõned kümnendid, saabub aga ajajärk, kus kogu parasiitorjanduslik mudel on paljastunud ja lagunenud ning taandunud tasemeni, kus see enam ei suuda eksisteerida ühiskondliku paradigmana.
Ja seda juba nimetatud põhjustel ,et orjad enam ei taha ja sellest tulenevalt orjapidajad ei saa enam jätkata.
Tekib olukord, kus orjapidajad on langenud orjade käte vahele ja teadupärast suurem osa orjadest ei soovi ega suudagi kunagi vabaks ja vastutavaks muutuda, vaid iseregulatsiooni toel jaotuvad uuesti ümber uuteks orjapidajateks ja uuteks või vanadeks orjadeks.
Kuniks muidugi veel orje ja ressursse jätkub.
Ressursside all peangi silmas uut ehk kolmandat osapoolt. Vaba ja arenevat inimest. Liiki ja seisust, kes siiani on olnud täiesti välistatud, varjestatud ja keelatud ühiskonnas, olenemata valitsevast ismist või kraatiast.
Ressursina tuleb vaadelda algloojaid - tegelasi, kes ka tegelikult midagi loovad ja teostavad.
Nii öelda teevad eimillestki midagi.
Näiteks me kõik teiega elame ühe taolise alglooja eimillestki ehitatud Universumis ja planeedil.
Jätame siin kohal laskumata väga väga pikka käsitlusse sellest, mis on eimiski või kuidas sellest miski luuakse ja piirdume üldise arusaamise ja kogetava tõsiasjaga, et see on nii ja see on reaalne ehk on olemas ja toimib, nagu meiegi teiega oleme olemas ja toimime igapäevaselt.
Nimelt too kolmas osapool siis, kes ainsana ka midagi kunagi loonud on, loob või looma hakkab, ongi nüüd otsustanud eralduda ja ka koonduda teataval määral ning omavahel koostöõle asununa ka vabanema parasiitmudelist iseendis sellest puhastumise ja lahti ütlemise teel ja endalt röövitu ning tasuta tehtu endale tagasi võtmise teel.
Loomulikult toob selline tegevus kaasa enneolematu revolutsioonid ja paradigamaatilised muutused. Vana ori-orjapidaja süsteem, mõistes oma eksistentsi paratamatut ajutisust ja jätkusuutmatust, on tõusmas muidugi barrikaadidele ja tagajalgadele pigistades selle käigus orjadelt viimast, võideldes ja kuseldes oma vahel kuni inimkonna ja planeedi hävitamisideedeni välja...
Kuid teadliku olendina saan öelda, et nende kahe viimase üritusega siiski enam toime ei tuldaks ja maksimaalselt suudetaks hävitada ehk orjanduslik ühiskond ja tänased paradigmad ning narratiivid.
See kõik aga ei oleks enam katastroof või murettekitav muutus.
Pigem ikka vastupidi.
Vähemalt looduse, algloojate ja vabade inimeste seisukohalt vaadatuna.
Kirjutamisele ajendab mind peamiselt ikkagi olukord ja selle muutumine.
Muutusi aga praegune ajajärk - taaskordne ragnaröki ehk vaimse sõja aeg tulvil.
Pea iga päev toob ju uusi sündmusi, mida eile veel keegi või vähemalt enamik ei oleks oodanud.
Elame ajajärgul, mil meil või vähemalt mõningail meist, neil, kel on inimlikkus, teadlikkus ja taip, on võimalus seda suurepärast praeguse tsivilisatsiooni algavat katastroofi esireast pealt vaadata...
Siiani on aegkonda iseloomustanud peamiselt olukord, kus võimul ja saamal on olnud tegelaskond, kes peaks viibima kas kasvatusasutustes ja sunnitöölaagrites, sest töö teeb ehk õigemini muudab teatavasti vabaks - sõna sõnalt - või siis vastasel juhul kohe hukatama või siis teisel juhul viibima kinnistes raviasutustes või ühiskonda lubatuna seal vähemalt piiratud teo- ja tegutsemisvõimalustega läbi ajama, sest kui puudub vastutsvõime, osadusvõime ja soov areneda ning ise oma vajadused rahuldada, siis ei saa loomulikult juttu olla ka mingisugusestki teiste mõjutamisest, ühishüvede kasutamisest või ammugi kellegi juhtimisest ja valitsemisest.
Muidugi on selline käsitlus ehk tavatu ja väga vähe levinud, sest kuulun ja esindan ise just seda kolmandat osapoolt ehk algloojaid või vabat inimest, kellest siis orjade ja orjapidajate kõrval allpool ka juttu tuleb ja keda võrreldes esimese kahe kategooriaga ka üli vähe olemas on...
Tänaseks ja praeguseks oleme aga jõudnud parasiitaegkonna viimasesse ajajärku ehk dekadentsi - olukorda, kus siis ühed enam ei taha ja teised ei saa vanal moel jätkata.
Eelmine ajajärk või ka järgud on välja loetavad objektiivsest ajaloost ja ajalooteadusest ning viimane neist algas ju mäletatavasti ühiskondlikus mõistes 1917aastal. Looduse ehk tegelikkuse vaatevinklist saab seda nimetada uusima aja kõrval ka tõe-eelseks ajaks ja see algas juba 18-sajandi paiku.
Alates N- Liidu lagunemisest aga oleme sisenenud tõe-järgsesse aega.
Nimetused kirjeldavad sündmusi just sellises järjestuses ja tähenduses, millstes need ilmnevad ja seisnevad.
Kui tõe-eelses ajas hakkas süsteem juba vaikselt lagunema ja nõrgenema alates pärisorjuse kadumisest 18-l sajandil, Prantsuse revolutsioonist jmt, näiteks kaasaegse vabamüürluse, marksismi ja sionismi tekkimine, kuni siis tänaste sündmusteni nagu islami pealetung Euroopale, pagulus ja inimkaubandus, koroona või koronism kui selline või ka antifa-revolutsioon ja üldine vasakpopulismi ja uusmarksismi pealetung selle eel, käigus ja järel...
Tõe-järgset ajastut on ilmestanud taolised kultuurilised ja poliitilised ilmingud nagu kultuurmarksism, futurism, liberaalne demokraatia või globalism ehk kui varemalt oli raskuskese suunatud vaimse tasandi ohjamisele ja purustamisele kiriku ja religiionidega, siis selle saavutamise järel liikus raskuskese juba inimeste intelligentsi ohjamisele ja purustamisele küll läbi poliitika kui ka massimeedia.
Neile on muidugi sekundeerinud ka tahete ja instinktide moonadamine ja kontroll läbi hirmurežiimide ja sõdade ja teadvuse ja fantaasiamaaimate ohjamise ja purustamise läbi rahatööstuse ja pseudoteaduste ja pseudokultuuride massilise projekteerimise...
Puändina on neile peale ehitatud ja seda just läbi käsitletud ajaloosündmuste abil inimalateadvusse ja kollektiiv ehk egregoriaalteadvusse ehitatud kunstlikud veapunktid, mis siis juba fraktaalselt paljunedes on tänaseks hõivanud märkimisväärse osa inimteadvusest.
Nendeks nähtusteks on siis vagurlus, võltsalandlikkus, orjameelsus, alaväärsuskompleks, süütunne, häbitunne, sammatustunne, hirm ja kartused aga ka nende vastandid nagu monumentaalne enesetähtsus ja enesekesksus, osaduse ehk empaatia kadumine, hulljulgus, ülbus ja üleolukutunne, süüdimatus, vastutustunde kadumine, mentaalne lühinägelikkus, ebaloogilisus, tähelepanematus, mälu lünklikkus ja vähenemine ning muidugi ka analüüsi- ja seostusvõime, võrdlemisoskuse ja igasuguse kujutlusvõime ja loovuse järk-järguline kadumine.
Tõe-järgses ajastus, peale sotsiaalseid ja poliitilisi, finantsistlikke ja religioosseid kataklüsme, mis kestavad veel ilmselt mõned kümnendid, saabub aga ajajärk, kus kogu parasiitorjanduslik mudel on paljastunud ja lagunenud ning taandunud tasemeni, kus see enam ei suuda eksisteerida ühiskondliku paradigmana.
Ja seda juba nimetatud põhjustel ,et orjad enam ei taha ja sellest tulenevalt orjapidajad ei saa enam jätkata.
Tekib olukord, kus orjapidajad on langenud orjade käte vahele ja teadupärast suurem osa orjadest ei soovi ega suudagi kunagi vabaks ja vastutavaks muutuda, vaid iseregulatsiooni toel jaotuvad uuesti ümber uuteks orjapidajateks ja uuteks või vanadeks orjadeks.
Kuniks muidugi veel orje ja ressursse jätkub.
Ressursside all peangi silmas uut ehk kolmandat osapoolt. Vaba ja arenevat inimest. Liiki ja seisust, kes siiani on olnud täiesti välistatud, varjestatud ja keelatud ühiskonnas, olenemata valitsevast ismist või kraatiast.
Ressursina tuleb vaadelda algloojaid - tegelasi, kes ka tegelikult midagi loovad ja teostavad.
Nii öelda teevad eimillestki midagi.
Näiteks me kõik teiega elame ühe taolise alglooja eimillestki ehitatud Universumis ja planeedil.
Jätame siin kohal laskumata väga väga pikka käsitlusse sellest, mis on eimiski või kuidas sellest miski luuakse ja piirdume üldise arusaamise ja kogetava tõsiasjaga, et see on nii ja see on reaalne ehk on olemas ja toimib, nagu meiegi teiega oleme olemas ja toimime igapäevaselt.
Nimelt too kolmas osapool siis, kes ainsana ka midagi kunagi loonud on, loob või looma hakkab, ongi nüüd otsustanud eralduda ja ka koonduda teataval määral ning omavahel koostöõle asununa ka vabanema parasiitmudelist iseendis sellest puhastumise ja lahti ütlemise teel ja endalt röövitu ning tasuta tehtu endale tagasi võtmise teel.
Loomulikult toob selline tegevus kaasa enneolematu revolutsioonid ja paradigamaatilised muutused. Vana ori-orjapidaja süsteem, mõistes oma eksistentsi paratamatut ajutisust ja jätkusuutmatust, on tõusmas muidugi barrikaadidele ja tagajalgadele pigistades selle käigus orjadelt viimast, võideldes ja kuseldes oma vahel kuni inimkonna ja planeedi hävitamisideedeni välja...
Kuid teadliku olendina saan öelda, et nende kahe viimase üritusega siiski enam toime ei tuldaks ja maksimaalselt suudetaks hävitada ehk orjanduslik ühiskond ja tänased paradigmad ning narratiivid.
See kõik aga ei oleks enam katastroof või murettekitav muutus.
Pigem ikka vastupidi.
Vähemalt looduse, algloojate ja vabade inimeste seisukohalt vaadatuna.
Kommentaarid
Postita kommentaar